Anna-Liisa lugu - Olge osa loomisest
“Et mõista kes ma olen, pean ma teadma kes ma olin.”
“KES sa oled?” Pealtnäha lihtne, eksole? Kuid süvenedes leidsin, et tegemist on päris mitmetahulise küsimusega. Et mõista kes ma olen, pean ma teadma kes ma olin. Ma olin treeneri tütar, ma olin parim, ma olin professionaalne sportlane, ma olin 14 aastat sõltlane: anoreksik ja buliimik, ma olin valetaja ja manipuleerija, ma olin katki ja väärtusetu iseenda silmis, ma lõhkusin.
Täna olen ma võrkpallitreener, ma olen personaaltreener, ma olen massöör, ma olen sõdalane, ma olen alasti oma aususes, ma olen oma kogemuste imeline tervik, ma loon. Kui ma praegu oma sõnu uuesti loen, ei tundu see tänapäeva maailmas enam mitte midagi erilist kui sul on söömishäired, sest “Ah, see on ju tavaline!”. Minu lugu on vaid üks väga paljudest näidetest. Minu lugu on isiklik nagu kõik teised söömishäiretega lood. Meil on ühised mustrid ning toimetuleku mehhanismid, kuid meie lugu on alati isiklik, täis isikliku valu, viha, trotsi, läbielamisi, kukkumisi, häbi, süüd, võitlust ning üksindust.
Minu lugu tänasel päeval läheb edasi heledamates toonides, kuid on palju neid, kelle lugu lõppeb väga varakult kas siis läbi erinevate tervisega seotud probleemid, mida söömishäired otseselt põhjustavad või läbi enesetapu. Eelmainitud ja järgnev on kõik ka üheks suureks põhjuseks miks ma otsustasin IntensivePT kursuse läbida, et ka personaaltreenerina endale hääl luua, läbi mille jõuda inimesteni, kes seda vajavad.
Ma olen meedias endise profisportlasena korduvalt oma looga julgelt välja astunud, analüüsinud ning arutanud treenerite teadmatuse ning üleüldise olukorra üle. Ma teen seda alati ilustamata, ilma kaitseloorita ning uhkes aususes. Usun, et see fakt on tänapäeva maailmas värskendav ja veidi isegi hirmutav, kuid see ongi reaalsus.
Olen ka läbi viinud seminare, olnud osa tulevaste toitumisnõustajate ja terapeudite koolitusprogrammist, käinud koolides teavitustööd tegemas, töötanud Tallinna Spordi-ja Noorsooametis ning lõpetanud kogemusnõustaja koolituse. SEE teema on olnud juba aastaid minu üheks hingemissiooniks ja jääb selleks ka tulevikus. See on see koht, kus on lihtne öelda “Aga see ei ole minu probleem”, kuid meil on statistika, mis näitab, et see on meie kõigi probleem.
Igal 62. minutil sureb keegi otsese söömishäirete põhjuse tagajärjel. Kõikidest psühholoogilistest häiretest on just söömishäired kõige kõrgema suremusega.
Noorte puhul on söömishäired kolmandal kohal üldiste haiguste seas. See on üleüldine probleem, mida tänapäeval pahatihti alahinnatakse. Ma olen tihti kokku puutunud olukorraga, kus ma defineerin söömishäire, noogutatakse kaasa ja siis tuleb kurikuulus „aga”:
„Aga mina arvan, et see ei ole ikka nii tõsine.”
„Aga ma kuulsin, et tuleb lihtsalt korralikult toituda.”
„Aga ma arvan, et inimene on lihtsalt nõrk.”
„Aga minu treener ütles, et see on jama.”
“Aga minu treener ütles, et vahel oksendada või näljutada on OK, sest see lihtsalt on nii, teised ka teevad.”
Kui me räägime vähist, AIDSist, muudest tõsistest haigustest, siis me keegi ei jäta ruumi agadeks. Mis puudutab söömihäireid, siis tihti ei teadvustata, et tegemist on samuti tõsise haigusega ning ainuüksi see valearusaam loob “meeldiva” pinnase eelarvamusteks ning tarbetuteks kritiseerimiseks ja hindamiseks.
Treenerina pean ma alati silmas, et mul on suur vastutus
Minu jaoks suurim kingitus on see, kui ma saan läbi oma loo tekitada kellegi teise jaoks turvalise keskkonna, kus igasugune jagamine on teretulnud, ilma et peaks kartma kritiseerimist ja hinnanguid. ”Aitäh Anna-Liisa, et sa oma lugu jagasid. Kas ma võin OMA lugu sinuga nüüd jagada, sest ma tean et sa mõistad.” Ja see ongi ausa jagamise võlu. Nii võrkpallitreeneri kui ka personaaltreenerina pean ma alati silmas, et mul on suur vastutus ja see ongi põhjus miks ma treenerina olen rohkem keskendunud inimesele kui tervikule, mitte ainult tema keha või oskuste voolimisele. Ma tean mida võib teha üks lihtne sõna - see võib kas luua või lõhkuda. Mulle on oluline, et näiteks minu võrkpalli noored on terved nii vaimselt kui füüsiliselt, sest kokkuvõttes ma kasvatan inimest, kelle VAID üks roll on olla sportlane.
Kui treener oma noori pidevalt kritiseerib, siis ei lõpeta nad treeneri austamist vaid iseenda austamise ja armstamise. Kuigi treeneri roll on väga olulisel kohal sportlase elus, ei tohiks me arvata või eeldada, et treener peab olema ka täiskohaga toitumisnõustaja, füsioterapeut, lapsevanem, psühholoog jne. Loomulikult on ta piltlikult natuke kõike, aga meil on olemas oma eriala spetsialistid igas valdkonnas.
Kui sa soovid ehitada tugevat lossi, siis sa ei tee seda ju mere äärde liiva sisse. Sa ei ehita seda keset suve jääkuubikutest. Sa kasutad parimaid materjale, eelistades parimat kvaliteeti. Eesmärk on, et loss püsiks püsti terve elu, sest see on sinu pärand, sa kaitsed ja hoolitsed selle eest. Sama peaks me tegema oma sportlastega, kes päeva lõpus on eelkõige inimesed ja alles siis sportlase rollis. Leian, et see on üks oluline nupuke, millele kõik treenerid võiksid rohkem tähelepanu pöörata.
IntensivePT kursus andis mulle puudujäänud julguse ja teadmised, et alustada uue teekonnaga, mis ka panustab minu hingemissiooni. Fakt, et ma olin terve elu tegelenud spordiga, k.a. jõutreeningutega, ei tähenda, et mul oleks olnud automaatselt teadmisi, kuidas teisi treenida. Sellega aitaski mind suuresti IntensivePT.
Kursuse vältel tekkis mul ühel hetkel seisak, sest hirm enda ees sai võitu. Tänu Ott-Eriku, Indreku ja oma elukaaslase pidevale torkimisele võtsin ma lõpuks eksamitee ette. Käe värisedes tegin esimese eksamitöö lahti. Mul oli reaalne hirm läbikukkumise ees, sest hinges olin ma endiselt sportlane ning endine sõltlane, mis tähendab kas kõik või mitte midagi. Kogu eksamiperiood oli fantastiline kogemus juba sellepärast, et ma olin vastamisi iseenda hirmudega, mis veel kuskil lendlesid vanast ajast. Ma võin julgelt väita, et see oli suure tähega Rännak. Ja ma olen ääretult tänulik selle kogemuse eest, mis näitas mulle vaid üht - sa ei tea enne kui sa ei ole proovinud. “Ei” tähendab ei. “Jah” tähendab lugematuid võimalusi.
Oluline roll oli ka mu toetajaskonna, kelle hulka kuulusid ka Maigrit Arnek ja Tõnu Sillaots, kes mõlemad olid juba eksamiga saanud ühelepoole, Tõnu sealjuures juba aktiivne PT MyFitnessis. Siinkohal tahaksin tänada ka IntensivePT meeskonda, kes oli kogu kursuse ja eksamiperioodi vältel alati toeks. Taavi ja Ott-Erik olid mõlemad mul Google otsingumootori eest ning Indrek sai pidevalt mu küsimuste “rahe” osaliseks.
Mis edasi?
Meil elukaaslasega, Bryan Romano Faraniga, on plaan luua midagi, mis väljendab meie väärtusi, treeningfilosoofiat ning kvaliteeti. Temal on juba 20 aastat PT kogemust, seega on mu kõrval väga hea õpetaja. Kuna tema on rohkem mõistuse- ja mina hingeinimene, siis ma usun, et me mõlemad täiendame üksteist. Minu isiklik eesmärk on olla osa loomisest ja mitte kunagi enam lõhkumisest.
Millal ma aktiivselt personaaltreeningute tegelema hakkan? Selgub õige pea ning IntensivePT kuuleb sellest kindlasti esimesena. Nii et hoidke silma peal ;)
Söömishäirete teemal võib minuga ühendust võtta kas meili teel annaliisasutt@hotmail.com või IG @annaliisasutt, FB Anna-Liisa Sutt.
Olge osa loomisest!
Uhkuse ja tänutundega,
Anna-Liisa
IntensivePT koolitab personaaltreenereid Eestis, Rootsis, Soomes ja Islandil - pakkudes põhjalikke teadmisi personaaltreenerina töötamise ning oma personaaltreeneri brändi kasvatamise alustaladel.
Loe lisaks koolituse ajakava ning struktuuri kohta https://www.intensivept.ee/koolituste-plaan